Alguses tundub kõik ilus.
On ühendus.
On lootus.
Tundub, et seekord läheb teisiti.
Aga mingi hetk hakkab korduma tuttav muster. Inimene, kellest sa hoolid, ei ole päriselt kohal. Ta vastab siis, kui talle sobib. Ta hoiab sind lähedal, aga mitte päriselt enda kõrval. Ja sa tunned, et pead natuke rohkem pingutama.
Natuke rohkem mõistma.
Natuke rohkem andma.
Ja mingi hetk avastad, et ootad jälle.
Ootad sõnumit.
Ootad selgust.
Ootad hetke, kus sind lõpuks päriselt valitakse.
Paljud inimesed arvavad sellises olukorras, et neil on lihtsalt halb õnn armastuses. Aga kui see kogemus kordub mitmes suhtes, siis tavaliselt ei ole see juhus. See on muster. Sageli tekib see siis, kui inimese sisemine turvatunne on kunagi haavata saanud. Kui laps kogeb, et lähedus ei ole alati kindel, õpib ta kiiresti kohanema.
Ta õpib märkama teiste inimeste meeleolu.
Ta õpib olema väga tähelepanelik.
Ta õpib pingutama, et suhe püsiks.
Need oskused aitavad lapsel ellu jääda. Täiskasvanuna võivad need aga viia suheteni, kus inimene annab väga palju, aga ei tunne end kunagi päriselt turvaliselt. Siis tekibki kummaline olukord.
Sa tahad armastust.
Sa annad armastust.
Aga suhetes on ikkagi ärevus.
Hea uudis on see, et see muster ei pea jääma sinu elu saatma. Kui inimene hakkab mõistma, kust tema suhtemuster tuleb, tekib täiesti uus võimalus. Ta hakkab märkama, millal hülgamishirm aktiveerub. Ta märkab hetki, kus ta hakkab suhtes ennast kaotama. Ja ta õpib nägema, miks teda tõmbavad inimesed, kes ei ole alati päriselt kättesaadavad. Sellest hetkest saab hakata looma teistsuguseid suhteid. Selliseid, kus ei pea pidevalt kartma, et sind jäetakse maha.
Oma töös tegelen ma just nende sügavate suhtemustritega ja sellega, kuidas taastada sisemine turvatunne.
Kui tundsid end selles loos ära ja tahad oma suhteid paremini mõista, saad teenuste alt lugeda teraapia „Suhted ilma hirmuta“ kohta.
Küsin sinult ühe asja.
Kas oled oma elus märganud, et satud suhetes ikka ja jälle sarnasesse mustrisse?
